Klotspidur või kettapidur?

Ammu MTB pidurisüsteemide etaloniks muutunud kettapidureid alustatakse täna tasapisi kasutama ka maanteerattasõidu valdkonnas.

Seni ei võimaldanud maanteeratta konstruktsioon ja omadused ketta-süsteemidega ühilduvust kaaluda. Tuli seega leppida klotspiduritega, mis võivad suure pidurdamise korral põhjustada velgede olulist ülekuumenemist ning näidata ebakindlat jõudlust niisketes tingimustes, eriti süsinikkiust mudelitel.

Uute tootmismeetodite demokratiseerumise ja uute standardite ilmumise abil (läbivad rattatelgedkd, flat mount piduriklambreid, vähem mahukat hüdraulilist hooba…) on tootjad oma lähenemist ümber vaadanud ning pakuvad nüüd kettapidurisüsteemiga jalgrattaid, kuigi oleme alles algfaasis, sh kõrgeimal tasemel, kus väga vähesed profisõitjad on juba selle sammu astunud.

Pakkudes korraga suurt jõudu ja optimaalset pidurimodulatsiooni, võimaldavad kettapidureid säilitada suurepärast pidurijõudlust kõigis tingimustes ja teekatete tüüpidel, piiravad velge/klotspaari kulumist ja ülekuumenemist ning kõrvaldavad oksüdeeruvate või hanguvate kaablite probleemid. Lisaks võimaldavad kettapidureid, kuna velg on piduriribavabalt kasutamises, saavutada kergemad ja dünaamilisemad rattad. Seda kaaluvõitu tuleb siiski kogu jalgratast arvestades leevendada, kuna see kompenseeritakse suures osas ketaste, piduritorude, klambrite ja hoobade lisakaaluga. Kokkuvõttes põhjustavad kettapidurisüsteemid klassikalise klotssüsteemiga võrreldes kaalulisandit ja üldiselt kõrgemaid kulusid.

Kui otsite süsteemi, mis tagab täieliku töökindluse kõigis olukordades, on kettapidureid ideaalne lahendus. Need sobivad ka mägitingimuste harrastajatele, kes vajavad suurt pidurijõudu ülekuumenemise riskita, samuti sõitjatele, kes vaheldumisi kasutavad alumiinium- ja süsinikkiuvelge, kuna klotsid ei pea enam vahetama iga kord, kui ühelt teisele üle minnakse.

Kui otsite kõige ökonoomsemat süsteemi (algtaseme jaoks) või võimalikult suurt kergust (tipptaseme jaoks), on klotspidureid jätkuvalt ideaalne lahendus.