Kuidas valida triatlonijookse?

Jooksudel on triatloniratta sooritusvõimes oluline roll. Kuid sõltuvalt teie ratta tüübist – klassikaline maanteeratas või temposõiduratas –, võistluste iseloomust ja teie tasemest võib teie vajadustele sobivaim mudel suuresti erineda.

Siin on teile abiks juhised õige valiku tegemiseks.

Peamised punktid

• Pöidade tüübid (profiilid ja materjalid), kodardus ja rummud;
• Tubulaarid või mantlid (sisekummiga, tubeless);
• Piduri tüüp: pöiapidur või ketaspidur.

KÕIK, MIDA PEAD TEADMA JOOKSUDEST

PÖID, RUMM JA KODAR

Pöid, rumm ja kodarad on kolm elementi, mis määravad jooksu omadused.

Esimene küsimus, mida jooksude ostmisel endale esitada, puudutab pöia kõrgust (ehk profiili). Kõrgus varieerub tavaliselt 20 kuni 80 mm vahel.
Mida kõrgem on pöid, seda raskem ja aerodünaamilisem see on: seda on paigalt raskem liikuma saada, kuid see tagab seejärel parema kineetilise energia. Tugeva külgtuule korral tuleb arvestada ka turbulentsiga.

Seevastu mida madalam on pöid, seda kergem, erksam ja ka mugavam see on tänu pikematele kodaratele, mis annavad kogu konstruktsioonile rohkem elastsust. Madal pöid hakkab liikuma palju kiiremini kui kõrge pöiaga jooks, kuid on pärast hoo sissesaamist vähem efektiivne. Kui kergus ja reageerimisvõime on mägedes esmatähtsad, siis pöia massist tulenev inerts võib osutuda kasulikuks tasasel maal, kus keskmine kiirus on suur. Seega eelistatakse kiiretel sõitudel kõrge profiiliga aerodünaamilisi pöidasid.
Täiuslikku jooksu pole olemas, kuid leiduvad igale distsipliinile sobivad jooksud.

Jooksud jaotatakse üldiselt kolme kõrgusklassi:

Madalad
(< 30 mm)

Ideaalsed mägedes või radadel, mis nõuavad rohkelt kiirendusi ja hoo taastamist.

Keskmised
(30 kuni 49 mm)

Kõige mitmekülgsemad, ideaalsed vahelduvatele radadele. Need sobivad eriti hästi triatleetidele, kes ei soovi omada mitut paari jookse.

Kõrged
(alates 50 mm)

Ideaalsed kiiretel tasastel kuni kergelt künklikel radadel ja pikkadel distantsidel.

Tasub märkida, et tipptasemel jooksukomplektidel võib kohata erinevat pöiakõrgust ees ja taga, et saavutada parim võimalik kompromiss mugavuse, veerevuse ja juhitavuse täpsuse vahel.

Lisaks pöia profiilile mängib olulist rolli ka materjal. Erinevus alumiinium- ja süsinikpöidade vahel ei seisne niivõrd kaalus, kuivõrd erksuses ja jäikuses. Kuid süsinikpöiad on ka hapramad ja kukkumise korral on purunemisoht suurem.
Kõik sõltub teie eesmärkidest ja eelarvest, sest kui kõige paremad alumiiniumjooksud maksavad üle 1000 euro, siis see hind tähistab süsinikjooksude algtaset. Kui teie sihiks on võit, on süsinikpöiad loomulik valik.

Jooksu teine oluline komponent on rumm, mis sisaldab laagrisüsteemi. Rummu kvaliteet mõjutab tugevalt jooksude kvaliteeti. Tipptasemel pöid koos keskpäraste rummudega ei suuda kõiki oma eeliseid välja tuua. Kõige kõrgema klassi rummudelt võib leida keraamilisi laagreid, mis vähendavad hõõrdumist. Lisaks kvaliteedile võib laagrisüsteem olla kas koonus-kauss tüüpi, mis vajab regulaarsemat hooldust, kuid on ajas üldiselt töökindel, või hooldusvaba kinniste laagritega süsteem (laagri lihtne vahetamine selle rikke korral).

Viimane, kuid mitte vähem oluline element on kodarate ladumine, kuna selle ülesanne on tagada täiuslik ühendus rummu ja pöia vahel, et kanda üle jõudu, pidurduskoormust ja suunamuutusi. See talub ka teatud deformatsiooni, et pakkuda mugavust ja vastupidavust. Kodarduse määrab kodarate arv jooksul ja ladumise tüüp. Mida rohkem kodaraid jooksul on, seda raskem ja tugevam see on. Triatlonijooksudel on tavaliselt 24 kuni 28 kodarat, sõltuvalt mudeli eripärast.

Mis puudutab kodarate ladumist, siis kõige klassikalisem ja tänaseni töökindlaim on 3-risti ladumine (üks kodar ristub alati kolme teisega). Kasutatakse ka 2-risti ladumist või radiaalset ladumist ehk kodaraid, mis asetsevad rummu suhtes risti. Viimast lahendust leidub peamiselt pöiapiduriga esijooksudel, sest see pole piisavalt tugev, et taluda ketaspidurduse koormust või vabajooksu pöördemomenti.
Mis puudutab kodarate kuju, siis lamedad kodarad on jäigemad ja aerodünaamilisemad. Need taluvad ka suurt pinget. Kui otsite aga rohkem mugavust, sobivad ümarad kodarad paremini.

REHVID (MANTLID) VÕI TUBULAARID?

Lisaks isiklikule eelistusele toob valik mantlitega või tubulaaridega jooksude vahel igapäevaselt kaasa väga erinevaid aspekte.

Tubulaarpöiad on kergemad ja võimaldavad kasutada suuremat rõhku: tulemuseks on parem veerevus ilma mugavust kaotamata tänu paremale deformatsioonivõimele. Nii on kurve lihtsam läbida teravama sisenemisnurgaga. Tubulaarid võimaldavad sõita teatud aja ka madala rõhuga või isegi pärast purunemist, eriti parandusvahu abil. Teisest küljest – ja see on tubulaari peamine puudus – on selle parandamine tee ääres üksi palju keerulisem, kui mitte võimatu (kuna igasugune kõrvaline abi on triatlonis keelatud). Tubulaar tuleb nimelt paigaldada vähemalt 24 tundi varem, et liim saaks korralikult kuivada.

Kliintšer- ehk tavalise mantliga pöiad on eelkõige praktilisemad, kuna rehvivahetus on lihtne ja kiire. Lisaks on varusisekummi palju lihtsam kaasas kanda kui uut tubulaari. Sõiduomaduste osas toimivad tavalised mantlid märjal teel ja külma ilmaga sageli kindlamalt, kuigi see sõltub kummisegust. Saate oma rehve paigaldada igal ajal, soovi korral ka viimasel hetkel, mis võimaldab suurepäraselt kohanduda ilmastiku- ja võistlustingimustega. Lõpuks on tavarehvi hind üldiselt madalam kui tubulaaril.

Tasub märkida, et üha enam pöiastest on Tubeless-ühilduvad, mis tähendab, et neid saab paigaldada ilma sisekummita. Sel juhul saavutatakse tubulaaride veerevus ja mugavus ilma nende puudusteta, kuna torkeaugu tekkimise oht on minimaalne ja juhul, kui see siiski juhtub ning hermeetik ja/või parandusribad probleemi ei lahenda, saab alati parandada sisekummi sisse pannes. Seetõttu kogub see lahendus triatleetide seas üha enam populaarsust.

PÖIAPIDUR VÕI KETASPIDUR?

Nagu teistelgi aladel, levib ketaspidurite kasutamine triatlonis üha enam. Uued rattamudelid on nüüdseks valdavalt varustatud ketaspiduritega. Seega on jooksude valik pöiapidurite ja ketaspidurite jaoks nüüd võrdselt lai.

Pakkudes korraga nii suurt pidurdusjõudu kui ka optimaalset moduleeritavust, võimaldavad ketaspidurid säilitada suurepärase pidurdustõhususe mis tahes tingimustes või teekattel, vähendavad pöia/piduriklotsi paari kulumist ja kuumenemist ning kõrvaldavad oksüdeeruvate või kinnikiiluvate trosside probleemi.
Ketaspidurid pakuvad veel üht eelist triatleetidele, kellel on alumiiniumist treeningjooksud ja süsinikust võistlusjooksud, kuna piduriklotse ei pea enam iga kord vahetama, kui ühtede jooksude pealt teistele üle minna, nagu see on pöiapidurite puhul.

Igal juhul, kui ratas on teil juba olemas, peate valima oma pidurisüsteemiga sobivad jooksud.

MILLISED JOOKSUD SOBIVAD MINU SÕIDUSTIILILE?

Triatlonis on jooksude valik ülioluline kogu komplekti optimeerimiseks ja raami omaduste parimaks ärakasutamiseks. See valik tehakse peamiselt sõltuvalt trassist ja ilmastikutingimustest.

Enamikul triatleetidest on vähemalt kaks jooksupaari, millest üks on madala pöiaga baasjooksude paar treeninguteks ja teine (või mitu paari) võistlusteks.

Madal pöid:

Mägedes kasutamiseks valitakse madal ja kerge pöid, mis tagab erksad tõusud ja kiirendused. Soodsam mudel sobib ideaalselt ka treeninguteks halva kvaliteediga teedel ja talvekuudel, mil varustus pannakse tõsiselt proovile.

Kõrgem ja aeroprofiiliga pöid:

Tasastel või künklikel radadel eelistatakse kõrgemat ja aerodünaamilisemat pöida selle kineetilise energia ja aerodünaamika tõttu. Asendamatu lisa triatloni- või temposõidurattale (CLM).

Ketasjooks:

Kõige ambitsioonikamad võivad ilmastikutingimuste lubamisel (tuule puudumisel) kasutada ketasjooksu. Neid jookse on aga nõudlik edasi viia nii füüsiliselt kui ka tehniliselt, mistõttu vajavad need head valitsemisoskust. Mõeldud kogenud ja tipptasemel triatleetidele.